Meie reisiseltskonna vanemal poolel tekkis tuline vaidlus, kas Kanaaridel, kus kell on Eesti ajast kahe tunni võrra maas, on võimalik elada Eesti ajas, selleks et pärast naasmist oleks hommikune kell 6.30 lend valutum. Sain oma ettepanekute eest kõva kriitika osaliseks. Nüüd on meil nii, et mina elan Eesti aja järgi ja kõik teised lähevad magama Eesti aja järgi, kuid tõusevad kohaliku aja järgi. Nii on mul ootamatult tekkinud kaks tundi hommikust aega iseendaga. Täna otsustasin selle kasutada üheks hommikuseks mägiseks jalutuskäiguks. Veel pimedas — enne kohalikku kella seitset — hiilisin vaikselt (kas just vaikselt — sellega kõik elanikud muidugi ei nõustunud) uksest välja ja asusin teele. Esialgne eesmärk oli piirduda kahe tunniga. Linnale üsna lähedalt algab tähistatud matkarada.
Mäest üles minnes pole tempo muidugi kiita. Plaanitud kahest tunnist sai neli — ja see polnud peatustega, vaid puhtalt otse kõndimine. Üks osa teest on matkajatele suletud; sellest sain aru alles siis, kui olin selle raja juba läbinud. Tee viis mäe tippu ja hiljem ringiga tagasi. Näha sai vaateid ja banaaniistandusi. Nägin, kuidas banaane korjatakse, ja sain korjajatelt paar kollast banaani. Minu esialgne hinnang — et banaanid pole veel valmis — ei pidanud paika. Banaanid korjatakse rohelistena ning need, mis on kogemata kollaseks läinud, visatakse lihtsalt minema.
Hommikul kell seitse olin ma ainus matkaja. Paar tundi hiljem hakkasin kohtama teisi matkajaid. Rahvusvaheline seltskond: paar leedukat, paar sakslast, üks inglasest vanahärra, kellele soovitasin mitte liiga kaugele minna — ta ei paistnud enam sellises vormis, et mäe otsa ronida. Tore hommikune matk.
No comments:
Post a Comment