Lapsed on suuremaks kasvanud ja kasvanud on ka nende iseseisvus. Tõenäoliselt on sel reisil rohkem aega endaga ja raamatutega olla. Esimeseks reisiraamatuks on mul Stefan Zweigi „Eilne maailm”. Ma ostsin selle raamatu Raamatukoi’st koos oma viimase tellimusega. Ja ma ei suuda kuidagi meenutada, mis oli see motivaator, mis sundis just selle raamatu korvi panema. Aga nüüd on ta mul käes ja annab lähivaate 20. sajandi alguse Euroopale ühe juudi vabrikandi poja silmade läbi. Raamatu algus on hirmutav. Zweigi ülevaade esimese maailmasõja eelsest ajast on liiga sarnane tänapäevaga. Ühiskond, mis usub progressi ja peab sajandeid toimunud sõdu inimkonna lastehaigusteks, kuidas justkui on kõik korras ja kõigil läheb elu paremini. Selline oli Zweigi nägemuses Euroopa elu enne, kui inimestelt kitsas kultuurikiht pealt minema puhuti ja jõuti kiirelt esimesse maailmasõtta ning sealt edasi juba natsionaalsotsialismi, stalinismi ja fašismini. Kas me oleme täna samamoodi uinunud olekus ja usume pimesi inimkonna headusesse? Kas on taas aeg inimkonnas põhjani pettuda? Kas Ukraina sõda on alles algus — nii nagu kõik suured sõjad on alanud millegi väiksemaga?
Ma loodan, et inimkond on õppinud. Aga samas naeratan nukralt oma naiivsuse üle…
Zweigi raamat tuletab mulle meelde mõned aastad tagasi loetud Hitleri „Mein Kampfi”. Mõlema teose algus kirjeldab 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Viini ning Habsburgide impeeriumi lõppu. Hitler teeb seda väikekodanliku keskklassi seisukohalt, Zweig seevastu juudi vabrikandi poja seisukohalt. Selline harukordne võrdlusmoment paneb mind Hitleri raamatu üles otsima ja uuesti üle vaatama. Tundub olevat hea materjal — mitte ainult selleks, et mõista paremini 20. sajandi tragöödiaid, vaid ka selleks, et aidata ennustada, kuhu meie tänased uued „Hitlerid” meid tüürida üritavad.
No comments:
Post a Comment