Maroko 2022

Jälle teel. Sihtkohaks sügisene Maroko – seekord kahekesi. Meeste reis, mis algas meestepäeval. Naised ja lapsed jäid koju oma aega ootama (ja, nagu selgus, lund rookima ning päästma maju saabuva külma rünnakute eest). Maroko valisime seepärast, et siia on lihtne ja odav reisida ning varem pole me siin käinud. Reis kuulutati välja septembris, oma sünnipäeval. Ideest haaras kinni vaid üks peoline – ja siin me nüüd kahekesi oleme."

Siia saamine oli lihtne. Väikesed takistused – mõlema lennu mõneminutiline hilinemine – meid väga ei morjendanud. Saime kohale. Kodust ja tööst oli väsimus sees ning üle viietunnine lennuaeg kulus peamiselt magamiseks. Nüüd on puhanum tunne.

Suurimad hirmud Marokoga seoses tekkisid meil internetis igasugu kommentaare lugedes. Agressiivne müük. Võimalus igal pool petta saada… See kõik tegi meid väga ettevaatlikuks ja lennujaamas taksot valides polnud küsimus mitte selles, kas me petta saame, vaid kui palju. Adekvaatset infot Tangeri lennujaama taksohindade kohta oli internetist raske leida. Teadsime, et 25 euro eest saab takso ette tellida – selle panime kauplemise laeks. Vahetult enne taksopeatust oli suur silt, mis reklaamis sõitu lennujaamast linna 100 kohalikku raha eest (umbes 10 €). Miinimum ja maksimum olid paigas. Pakkumine tuli 150, mis tundus piisavalt aus, ning oodatud kauplemine jäi sootuks ära. Terve tee linna mõtlesime ja ootasime, kust tuleb see „konks“, millega meid tillist tõmmatakse: kas see 150 oli ühe inimese hind… või leitakse mingi muu põhjus raha juurde küsida. Ei – kõik oli täiesti puhas ja kokkulepe pidas. Muidugi võib väita, et see 50, mis erines sildil lubatust, oli pettus. Samas võttis Bolt minult kodust lennujaama sõidu eest 16 € – ei mingit võimalust kauplemiseks; lihtsalt tõdemus, et hind on täna selline. Kuidagi keerulisem on kurjaks saada suurfirma peale ja teda petmises süüdistada, kui näha röövlit vaeses Tangeri taksojuhis. Ehk võib ikkagi öelda, et meie hirm, et taksojuhid tõmbavad naha üle kõrvade, ei realiseerunud. Sama kehtis kõigi taksosõitude kohta Tangeris.

Teine Marokoga seotud suur hirm – pealetükkivad müügimehed – osutus vähemalt Tangeris ülepaisutatuks. Keegi püüdis korra-kaks kusagile kutsuda või midagi müüa… aga see oli kümneid kordi vähem tüütu kui näiteks Egiptuse poemüüjad. Tanger on kokkuvõttes üsna rahulik ja mugav linn."

Tangier

Kassid. Lugesin enne reisi, et kasse on igal pool. Mulle kui allergikule ei ole see muidugi hea uudis. Ja kasse on siin tõepoolest palju – koeri samuti. Esimeses söögikohas on üks kass, kes on harjunud end külastajate süles sisse seadma. Või siis seljas. Või, kui nad ümber istuvad, siis nende tooli peal. Kuna me oleme jäänud ainsateks külalisteks, ei suuda ta end meist eemal hoida. Aga vähemalt hotellitubades kasse pole ja oleme siiani ilma allergiata hakkama saanud.

Tangier näeb välja nagu üsna tavaline Euroopa linn. Aafrika, arenguriigi hõngu on tunda kesklinna kitsastel tänavatel ja neid ääristavates poodides. Jah, kohtab ka vaesust: mõned tänaval magavad inimesed, mõned kerjused, kes väidavad, et nad on Süüriast ja soovivad veidi almust. Vaesust on — aga see on pigem kerge lisand kui põhivärv. Üldmulje on euroopalik, hinnatase pigem Eestile sarnane. Kõik naised ei kanna pearätti ja „silmapiludega” tegelasi leidub üksikuid — need on tõenäoliselt turistid.

Medinale, Tangieri vanaegsele kesklinnale, lisaks otsime teed Atlandi ookeani randadele: Heraklese koopasse ja punkti, kus Vahemeri ja ookean üheks saavad — Cap Spartelisse. Taksosõit sinna: 200 kohalikku raha (u 20 €). Seekord proovisime ka veidi kaubelda — aga ebaõnnestunult. Tagasi saime ilma kauplemata 150-ga. Tulevastele reisijatele: kohapeal selgus, et umbes 14 € inimese kohta saab osta 48-tunnise pileti, millega võib kord tunnis käiva bussi peale istuda ja sõita ringi kohalike vaatamisväärsuste vahel. Pärast taksosõidu raha kulutamist tundus see meile juba liiast ja 4 km jalutuskäigu Heraklese koopa ja Cap Sparteli vahel läbisime jala. PS. Heraklese koobas oli koobas, mida sai näha 6 € eest — lihtsalt üks koobas. Ei midagi rohkemat ega samas ka vähemat.

Tund aega kõndi mööda Atlandi ookeani rannikut. Kõrval kaamelid, kellega soovi korral võib kukrut kergendades sõitu saada. Tädi pakub müügiletist piima, mis maitsmisel osutub millekski keefirilaadseks. Kaks eurot — ja klaas keefiri, seesama keefir segatud millegi kuskuselaadsega ning kaks kummalise maitsega küpsist — on meie. Kelle piima me joome? Müüjaga ühist keelt leida on raske. Ka araabiakeelne tõlge telefonis ei aita — tõenäoliselt on tegu kirjaoskamatu tädiga. Kaamelile näpuga näidates saame aru, et selle loomaga tegu ei ole. On mingi sarvedega. Jääme kitse juurde ja eeldame, et tegemist on hapendatud kitsepiimaga. Päris lõpuni ma kaussi süüa ei suuda. Võib-olla oleks sorts suhkrut aidanud. Sõber ka ei aita — ainult maitseb hapupiima; tal on siin riigis makaronidieet.

Neeme tipus on majakas, kuhu pääsemise eest võetakse taas natuke raha, ning ka kohvik. Kohvikus pole suppi ja ma söön seal menüüd jagamata ühe kanapoja.

Kokku tuleb sel päeval söögikordi kokku mul viis. Neist viimane on öises Tangieri linnas, kus keset teed paikneb auto katlatäie tigudega - ja loomulikult on vaja see taas 2 € maksev „gurmeeroog” ära maitsta. Äri käib kiiresti. Rahvast muudkui tuleb ja suur tünn auto küljes hakkab juba tühjaks saama. Teod on kergelt vürtsikad ja söödavad. Seekord midagi järele ei jää — ja muidugi, ka seekord söön ma kogu toidu üksi ära. Kõrvale saab juua teokeeduvedelikku. Kardetud öist kõhulahtisust ei tulnud…

Kuidas osta rongipiletit? Rongijaamas on automaadid. Pika pusimise peale leiame koha, kust Casablancasse pileteid osta, kuid jõuame probleemini: meie sobivateks kellaaegadeks teise klassi pileteid ei ole. Kui oleme odavamatest piletitest loobunud ja valmis ka esimest klassi ostma — pole ka neid enam. Kui need korraks kusagil nähtavale ilmuvad, ei suuda me kaardiga maksta. Piiname umbes pool tunnikest üsna edutult üsna aeglasetoimelist piletimüügimasinat. Oleme nõutud ja tunneme, et peame plaane muutma. Viimase sammuna astume lõpuks sisse sama firma piletimüügiputkasse, et inimesega suhelda. Ootamatult saab leti taga olev inimene inglise keelest aru ja kolme minuti pärast on meil piletid soovitud ajaks ja soovitud klassis olemas. Tundub, et on kohti maailmas, kus masin jääb inimesele alla. Üsna ootamatult on rongipiletite müük Marokos üks neist.

Alkoholist. Kas Marokos saab? Saab. Hotellis probleemideta. Mõned spetsiaalsed alkoholipoed tänavatel jäävad ka silma. Ja siis on ka baarid. Meie esialgne plaan vaadata restoranide akendest sisse ja piiluda, kas kusagil alkoholi pakutakse, ei toimi. Veiniklaasidest rüüpamist on üksjagu, aga tõenäoliselt pole neis vein. Kokteile ka pakutakse — aga need on ilma alkoholita. Kummastav vaatepilt on jäätisekokteilibaar kell kümme pühapäeva õhtul, mis on täis täiskasvanud habetunud mehi. Aga on ka teine maailm: suletud akende taga suletud urkad. Kohad, mis jätavad mulje, nagu tehtaks midagi keelatut. Sisekujundus selline, nagu oleksid kusagil odavas lõbumajas (et olla lõpuni aus — ma pole üheski sellises kunagi olnud… aga vaimusilmas kujutaksin neid just sellisena ette). Leti ääres kivistunud kujud, suits näos ja õlleklaas ees. Juttu ei räägita. On selline kummaline konspiratiivne õhkkond. 

Hommik — ja linnast minema. Kalapaadid on jõudnud randa. Mehed kauplevad ja lahkuvad kalad kilekottides. Ei tohi pildistada — saan aru mehe käeviipest. Ei, ikka võib, aga mitte inimesi. Mulle avatakse spetsiaalselt kast, kus on näha mõned kalmaarid. Raha ei küsita. Lähme edasi rongiga Casablancasse.

Casablanca

Lihtne kahetunnine rongisõit osutub keerulisemaks kui esialgu arvatud. Noormees mu kõrval on näost kergelt roheline ja käib tualeti vahet. Rongi kiirus on üle 380 km/h. Merehaigus? Või oleme kusagilt midagi karmimat Aafrika kraami üles korjanud – eks aeg annab arutust. Kogu see kahtlane toit, mis läks minu kõhtu, tekitas probleeme hoopis reisikaaslasele.

Casablancasse jõudes on suuremad probleemid möödas. Olukord on stabiliseerunud. Et saada tuge kõrgematelt jõududelt, jätkame kiirelt teed Aafrika suuruselt teise mošee suunas mere äärde. Teel sinna saab näha mere lainemurdjatel kalastavaid mehi, kes küll meile nähtavalt ühtki kala kätte ei saanud.

Mošees toimuv jääb meile üsna segaseks. Kohale jõudes on kõikjal vaikus ja iga sissepääsu ees metallpiirded ning nende taga valvurid. Vaatame nõutult ringi ja istume maha teadmisega, et kaugelt on maja nähtud, kuid lähemat abi ei saa me ei hinge- ega kõhuprobleemidele. Hakkame juba järgmist käiku ja sihtpunkti otsima, kui äkki avanevad väravad – ja saame siseneda mošee esisele platsile. Vahepeal oleme saanud teada, et majja endasse pääseb vaid koos giidiga. Siiski suudame ühest lahtisest uksest sisse imbuda ja igaks juhuks hoiame end ühe giidirühma lähedusse. Siiani ei tea me, kas kogu meie tegevus oli legaalne või mitte – aga mošeealused pesuvannid nägime ära. Natuke saame ka suure saali uksest sisse kiigata, kuid valvuri käeviibe on selge – kaugemale polnud meid uskmatutena oodatud. 

Casablanca ise tundub ikkagi „rohkem Aafrika“ kui Tanger. Võib-olla on asi ka selles, et elame siin kesklinna piiril, kus on rohkem räpast ja vaest sagimist. Kaugemal on viisakamaid linnaosi ja vähem räpaseid kvartaleid, aga meil on pilt ja arvamus linnast juba olemas. Vaatame, kas jääme siia veel teiseks ööks või suundume edasi soojema päikese poole.

Et olla paarimehega solidaarne, otsustasin ka mina oma seedimise tuksi keerata. Kuna juba oli selge, et teod ja kohalikud hapendatud söögid mind naljalt rivist välja ei löö, pöördusin traditsiooniliste ja „surmkindlate“ variantide poole. Õhtuse jalgpalli kõrvale võetud krõpsud ja pähklid tegid oma töö hästi ja tagasid rahutu une ning „sooja toa“." 

Marrakesh

Casablancas ei osanud me enam midagi suuremat teha — TripAdvisoris olid järgmisteks võimalikeks sihtpunktideks tramm ja ostukeskus; jätsime vahele. Meid meelitas rohkem Marrakechis lubatud 27 kraadi ning nii liikusime taas rongijaama ja teele. Seekord ei olnud enam tegemist uuema aja kiirrongiga, vaid vanamoelise rongiga, kus inimesed olid kupeedesse paigutatud ja kiirus oli üksjagu madalam. Kuigi jah, mitte nii madal kui rongidel Eestis. Üle saja sai see päevinäinud rong probleemideta kätte. Ja nii me sõitsime — mõlemal pool teed kivikõrb ja mõned üksikud rohelised laigud. Meile arusaamatult oli ka see kivipõld enamasti läbi küntud. Või vähemalt oli midagi sinna triibud peale tõmmanud. See, kas sealt kivide vahel kunagi ka midagi päriselt kasvas, jäi meile mõistatuseks. Rongi laadile vastavalt oli vähenenud ka rongipileti hind. Sõit Casablancast Marrakeshi kestis 2 h 40 min ja hind oli sellel sõidul umbes 13–14 eurot.

Marrakesh võttis meid vastu laiade tänavate ja rahulikuma moega. Casablanca medina kitsus ja räpasus oli vähemalt esmapilgul kadunud. Hiljem Marrakeshi lõputuid tänavaid kammides leidsime me üles ka kohalikele suunatud turud ja kohaliku alamkihi elamise ning saime aru, et tõenäoliselt on kõigis nähtud Maroko linnades olemas kõik erinevad küljed. Linnad erinesid meie jaoks peamiselt selle poolest, kus me enamiku oma ajast veetsime: Tangieris rikkamas mereäärses piirkonnas; Casablancas eelkõige kohalikele mõeldud medina turul ja sellega piirnevatel tänavatel; siin Marrakeshis on ka turg — aga selle esimene ots on viisakam ja selgelt suunatud turistidele, mis tekitas linnast ka puhtama mulje. Laiemad tänavad turistipiirkondades jätavad linnast üsna viisaka ja puhta esmamulje. Hiljem kohalikele suunatud lettideni jõudes nägime ka tegelikku elu, mis nii väga Casablancast enam ei erinenud — ent meie mällu jääb linn ikkagi ilusama ja puhtamana, lisadega, mis ainult lisavad mitmekülgsust. Uues luksusliku elamise ja viietärnihotellidega linnaosas ei tekkinud enam mingit Aafrika tunnet. Ka keskmise Euroopa linna jaoks oli see kõik liiga lihvitud.

Reisikaaslase tõbi on võtnud teistsuguse vormi. Enam ei ole kõhuprobleeme, kuid jäänud on külmetusele viitavad mured. Igaks juhuks tõmbame oma plaanidest maha pikad sõidud kõrbega tutvumiseks. Vaatame kohalikke parke ja kooserdame tänavatel. Maroko üheks suurimaks vaatamisväärsuseks Tripadvisori hinnangul on park „Jardin Majorelle”. Tegemist on üsna rahvarohke väikese pargiga kusagil kesklinnas, kus on paar tiiki ja mõned puud. Lisaks Yves Saint Laurenti memoriaal — või siis üks sammas. 11 € sellise sisutühja elamuse eest on selgelt palju. Pealegi kohtasime oma rännakutel vähemalt kolme parki, mis jätsid ilusama, terviklikuma ja ka vähem ülerahvastatud mulje. „Jardin Majorelle’i” peamiseks plussiks oli see, et selle sai 10 minutiga tervenisti läbi kõndida ja siis minna otsima paremaid kohti.

Öine turg on hoopis elavam. Kohalik „Eino Baskin” teeb nalja; ümberringi seisab kuulajate ring. Kõikjal mängivad pillid. Keegi tahab sult sente kuulamise eest. Värske mahla müüjad on muutunud agressiivsemaks. Tohutu rivi kaarikutest, mis on sind iga hetk valmis ära viima. Katuserestoranid, kus saad toitu ja teed.

Ja kusagilt on siiani üsna hõredalt asustatud turule kokku tulnud juba päris palju rahvast ja turiste. Elu käib, äri käib… Medina turul sai siis ka seekordne juuksuriskäik tehtud ja samal ajal habetki sirgemaks aetud. Seda küll juba päeval. Väikest kasvu noormees tegutses rõõmsalt ja ajas hinda ikka kõrgemale — aga saime seekord sõbralikult kokkuleppele.

Kas lastega tasub Marrakeshi tulla? Merd ei ole — see on puudus. Oleme näinud siin üllatavalt vähe lapsi. Isegi kohalike omad on justkui kusagile ära peidetud, kuigi statistika räägib kiirest rahvastiku juurdekasvust. Ka turul on lastekaubad üsna nõrgalt esindatud. Mõnes üksikus söögikohas hakkavad silma lastemenüüd. Aga miks mitte… Siis peaks küll valima võimalikult kobeda hotelli — nagu meie viimasel õhtul. Siin tundub, et vesi on ka soojendatud. Ja 27 kraadiga basseini ääres tegutseda — võiks ju talvel päris mugav olla…

Marrakesh paistab kaardil olevat linn jõe ääres. Läksime siis ka meie seda jõge huvi pärast vaatama:

Marokost

Koerad siin Marokos on sarnased kõigi koertega lõunamaades. Mitte hirmutavad, allasurutud, kes peaaegu kunagi ei haugu. Neist möödudes ei teki pinget, hirmu. Sa ei märkagi neid õieti. Aga nad on olemas.

Maroco toit - sellisena nagu meie seda nägime - on üksluine. Menüü Maroko toitude sektsioonist võisid valida lihtsalt liha või siis liha kuskusiga, mis mõlemad serveeriti savinõus ja kuskusiga toidule oli püramiidina peale laotud keedetud juurviljad. Viisakamates kohtades oli selle toidu hind nii umbes 10 euro ligi või siis paar eurot lisaks. Pizza võisid saada mõne euro odavamalt ja korraliku eskalopi paar eurot kallimana. Üsna ühesugused olid hinnatasemed nii eri linnades kui ka linnajagudes. Kohalikele mõeldud ja Medina toidukohtades hinnad ilmselt puuduvate hügieenitingimuste võrra odavamad. Ei kutsunud seekord neid medina toite proovima.

Marokolased kardavad külma. Ilmselt kardavad külma kõik Aafriklased. "Kas külm ei ole?" küsib mööduv kohalik, kui olen just ennast T-särgi väele võtnud hommikul. Meie päevitamist basseini äärel jälgivad mitmed pikkades riietes kohalikud - ja väljas on 27 kraadi. Lennujaamas meie ees seisab must mees seljas korralik talvemantel. Ja on südapäev - õues on Eestlase jaoks juba kergelt liiga soe ja toas pole ka kindlasti just mitte palju külmem...

Liikus on siin ähvardav. Kui teised saavad suhteliselt viisakalt liigeldud - siis taksojuhid sõidavad üsna mõrvarlikult. Ülekäigurajal sind keegi niisama üle ei lase, aga kiirelt omandame selle julguse, et tuleb lihtsalt minema hakata - sinu kavatsust mõistetakse ja keegi otsa ei sõida. Ringteel toimuv on tervikuna  suur arusaamatus. Tihtipeale on seal ka reguleerija, kes küll enamasti midagi ei tee vaid seisab kohas, kus ma talle päeva lõpuni elulootust ei ennustaks. Aga kuidagiviisi saadakse üksteisest aru ja autod seiskuvad mingiks ajaks ja lastakse teised läbi. Mõnikord on voo juhtijaks valgusfoor, aga mõnikord tundub, et mingi nähtamatu džinn korraldab vägesid.

Ja siis need mootoratturid, jalgratturid ja eeslid turgudel. Kitsastel tänavatel inimeste vahel nad liiklevad kiirust üleliia maha võtmata. Ka üksikud väiksed lapsed tiirutavad jalgratastel hulljulgelt justkui harjutades tulevikuks, kui nad saavad omale istumise alla mootoratta.   

Ja kui on mootorattad, siis on ka bensiinijaamad. Küll mitte päris sellised, millega me harjunud. Pigem veidike mobiilsemad: 

Marokkos juuakse teed. Tavaliselt tuuakse see tulimagusana. Turistidega rohkem kokku putunud kohtades küsitakse, kas suhkruga või ilma. Kui ilma tellida võib siis "väikese" suhkrutüki teekannu kõrvale saada,

Tagasi koju

 Milano. Tuleb tõdeda, et ümbruskond on pigem kuidagi ebasõbralikum. Tegelased, kes sulle kaupa päeh üritavad tänaval määrida on tumedamad kui Marokos. Kaup tänavatel on samamoodi kõigile vaatamiseks laotatud nagu Marokos. Võib olla hügieen on siinmail vähe parem. Tänavad endiselt üsna räpased. Mitte sinnapooolegi, kui Marrakeshi eliitrajoonides. 

Lennukis on viimaks aega ka rohkem süveneda kaasavõetud raamatusse. Jah, tõepoolest, sellel reisil sai rohkem pühendatud jutuajamistele ja raamatute lugemiseks peaaegu ei jätkunudki aega. Christine Mangan-i "Tangerlanna" on siis seekordne temaatiline reisiraamat. Raamat, mis vaatas mulle silma "Rahva Raamatu" allahinnatud raamatute letist mõned päevad enne Tangieri lendu. Otse loomulikult oli temaatilise raamatu valik tehtud. Keskmiselt põnev põnevik, alguses kuidagi tahumatult, aga hiljem ikkagi kaasakiskuvalt kirja pandud. Raamatu võlust ilma Tangieri külastamata oleks ilmselt vähem kui pool alles jäänud. Hoides raamatut lugedes ees pilte Tangieri Medina tänavatest, kujutades seda linna veel sellisena, kus klaasi džinni joomiseks ei pidanud ennast urkasse peitma .. See tõepoolest andis palju loole juurde ja tekitas juba ka veidi nostalgilise tunde. 

Raamatu, ja nüüd siis ka blogi, lõpetasin mõned nädalat pärast reisi. Järgmiste seiklusteni...