Kas on elu pärast surma?

Traditsiooniline heietus raamatutest. Ka seekord hakkavad täiesti suvaliselt kaasavõetud raamatud moodustama ühist mustrit. Seekord on mustri keskmes surm ja ellujäänute uue elu alustamine. Susan Hilli "Kevadkirkal aastaajal" vaatleb seda ühe indiviidi seisukohast lähtuvalt, "Trifiidide päev" võtab ette juba kogu ühiskona surma ja ellujäämise võimalused. Mõlemad raamatud lõppevad seal, kus surm lõppeb ja elu peaks uuesti algama. Kas ka tegelikult algab ja jääb kestma - jääb lahtiseks. Mis saab elust pärast surma? Sellele küsimusele otsib vastust ka Ristikivi om Hingede öös. Üks kummaline raamat, mida lugedes käib silme eest läbi nagu mingi sürrealistlik film. Kõike ei mõista, aga surma hingust on tunda. Või kui nüüd päris aus olla, siis ei saanud suurt miskit aru... Aju otsis seoseid igapäevase reaalsusega, aga neid minu jaoks ei leidunud. Raamatu lõpuks oli igatahes surnu kirstust kadunud ja lahtiseks jäi, kas surma üldse oligi kogu raamatus.

Ahjaa - esimene raamat oli ka kriminull, kus oli surma ja otsiti mõrvarit. Ja peale surma oleks oletatav surnu peaaegu et pääsenud... Eluga ta pääseski - aga napilt. Läks tee ilmselt vangla suunas. Seda kes kui mitu aastat oma kuritööde eest saab ja kas üldse kriminaal romaanid tihtipeale ei kajasta. Nii et siingi jäi veel võimalus advokaadi abil puhtalt pääsemiseks.

10 päeva mediteerimist, ehk siis mitte midagi tegemist, ootab mind kohe-varsti ees. Seegi omamoodi surm. Ja küsimus "kas on elu pärast surma" saab vastuse pärast pikki lennureise koju. "Gulagi arhipelag" ja Fristeri "Müts" - kodus vahetult enne reisi lugemisel olnud raamatud annavad piisava teadmise müüride taga veedetud päevadest ja uskumuse, et kui on vaja - siis on see võimalik. Elada mitte 10 päeva vaid 10 aastat tingimustes, mille kõrval mu 10 päevane retk on luksushotell. Kui läheb raskeks, siis mõtlen kõigi maailma vangilaagrite peale ja palun jõudu seal hukkunute vaimudelt. Ja mõtlen ka nende peale, kes lihtsalt oma elu-usuga sellest kõigest välja tulid. Veel paar päeva on alguseni jäänud...